Panoraamivabaduse seaduseelnõu ja seletuskiri (2017)

Käesolev leht kajastab olukorda 2017. aasta seisuga, pakub peamiselt ajaloolist huvi ning on säilitatud arhiveerimise otstarbel. Uuemat infot leiab lehelt Panoraamivabadus.

Allpool on MTÜ Wikimedia Eesti poolt Eesti panoraamivabaduse kehtestamiseks koostatud eelnõu, mis muudaks vajalikul määral seni kehtivat autoriõiguse seadust, ning eelnõuga kaasnev seletuskiri, 6. mai 2016 seisuga.

Eelnõu: Autoriõiguse seaduse muutmise seadus

§ 1. Autoriõiguse seaduse muutmine

Autoriõiguse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 20¹ esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud üldsusele külastamiseks avatud kohtades, välja arvatud muuseumides ja galeriides, alaliselt asuva arhitektuuriteose, kujutava kunsti teose, tarbekunstiteose ja fotograafiateose reprodutseerimine ükskõik millisel viisil peale mehaanilise kontaktkopeerimise ja selle teose kujutise üldsusele suunamine. Muuseumides ja galeriides on niisugune reprodutseerimine ja suunamine lubatud, välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil.“;

2) paragrahv 20² tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2017. aasta 1. jaanuaril.

Seletuskiri autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde

1. Sissejuhatus

Sisukokkuvõte

Seaduse eelnõuga kavandatakse autoriõiguse seaduses (edaspidi AÕS) muuta avatud kohtades alaliselt asuvate teoste kujutiste vaba kasutamise tingimusi õigusselguse ja -kindluse huvides.

Eelnõu ettevalmistaja

Seaduse eelnõu on ette valmistanud Wikimedia Eesti juhatuse liige Eva Lepik ja konsultant Raul Veede (Blue Ant OÜ). Ettevalmistuse käigus on konsulteeritud mitmete autoriõiguse spetsialistidega Eestis ja teistes riikides.

Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu on seotud Euroopa nõukogu direktiiviga autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas 2001/29/EC (nn infoühiskonna direktiiv, inglise keeles InfoSoc Directive), mis käsitleb autoriõigust infoühiskonnas (ELT L 167, 22.06.2001, lk 10–19) (edaspidi direktiiv).

Seaduseelnõuga kavandatakse seaduse seni viimasesse, 2017. aasta 1. jaanuaril jõustuvasse redaktsiooni (RT I, 07.07.2016, 2) muudatused.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eelnõuga kavandatakse õigusselguse ja -kindluse huvides ning loomemajanduse edendamise eesmärgil kehtestada Eestis vabadus kasutada üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuvate arhitektuuriteoste, kujutava kunsti teoste, tarbekunstiteoste ja fotograafiateoste kujutisi nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil, välja arvatud muuseumides ja galeriides, kus lubatavaks jääb endiselt vaid mitteäriline kasutus.

Seaduse eelnõule tervikuna ei ole eelnenud väljatöötamiskavatsust, kuna seaduse eelnõuga on ettenähtud muudatus üksikus sättes, mis ei mõjuta teiste seaduste ega sama seaduse teiste sätete toimimist, mille mõju on eelkõige kultuuriline ning mille majanduslik mõju väljendub peamiselt õiguskindluse loomise kaudu.

Eelnõu väljatöötamise algatas eestikeelse veebientsüklopeedia Vikipeedia ja selle sõsarprojektide tegevust toetav MTÜ Wikimedia Eesti, kuna muudetava sätte senine sõnastus häirib otseselt Vikipeedia igapäevast tööd Eesti kultuuri rahvusvahelisel tutvustamisel, samas hõlmab selle negatiivne mõju suurt osa Eesti elanikest ja loomemajandusest ning senise sõnastuse positiivne mõju jääb puhtteoreetiliseks.

Eelnõus kavandatav muudatus ei ole seotud justiitsministeeriumis juba aastaid toimuva ning edaspidigi jätkuva autoriõiguse seaduse muutmisprotsessiga ning eelnõu algatajad ei pea mõistlikuks oodata muutmisega nimetatud protsessi lõpuni, kuna selle lõpudaatumit ei ole võimalik ratsionaalsete vahenditega prognoosida. Nimetatud protsessi toimumisega on käesolevas eelnõus arvestatud ja muudatusega kehtestatav sõnastus sobitub seni avaldatud andmete kohaselt ka justiitsministeeriumis kavandatava eelnõuga.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõuga kavandatakse laiendada Eestis kehtivat autoriõiguse erandit, mis lubab üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuvaid kunstiteoseid (alljärgnevas: avalikku kunsti) autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta reprodutseerida ja üldsusele suunata, ka juhtumitele, mil selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil. Ärilise eesmärgi luba ei laiene muuseumidele ja galeriidele.

Seaduse eelnõuga kavandatakse järgmised AÕS muudatused:

1. Paragrahvi 20¹ sõnastus muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud üldsusele külastamiseks avatud kohtades, välja arvatud muuseumides ja galeriides, alaliselt asuva arhitektuuriteose, kujutava kunsti teose, tarbekunstiteose ja fotograafiateose reprodutseerimine ükskõik millisel viisil peale mehaanilise kontaktkopeerimise ja selle teose kujutise üldsusele suunamine. Muuseumides ja galeriides on niisugune reprodutseerimine ja suunamine lubatud, välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil. Kui käesolevas lõikes sätestatud teosel on nimetatud autori nimi, tuleb see lisada kujutise üldsusele suunamisel.“;

2. Paragrahv 20² kustutatakse, kuna selles kehtestatud erand, mis lubab üldsusele külastamiseks avatud kohas asuva arhitektuuriteose kujutise vaba kasutamist kinnisvarakuulutuses, kaotab paragrahv 20¹ muutmisega otstarbe.

Muudatusel on kaks eesmärki: 1) kõrvaldada tarbetu õigusrisk, mille seaduse senise sõnastusega kehtiv piirang tekitab suurele osale Eesti elanikkonnast ja Eestit külastavatest turistidest, kuna piirang ei arvesta üldlevinud ühiskondlike praktikatega; 2) luua võimalus Eesti kultuuri seaduslikuks tutvustamiseks kogu maailmas Eesti avaliku kunsti kujutiste levitamise teel. Sellega viiakse autoriõiguse § 20¹ ühtlasi kooskõlla normdokumentidega “Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri” ning “Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018”.

Tänapäeva ühiskonnas on avaliku ruumi kasutamise üldlevinud viiside seas ka selle jagamine teistega, kes antud ruumipunktis hetkel füüsiliselt ei viibi, kujutiste loomise ja üldsusele suunamise kaudu. Selleks kasutatakse niihästi traditsioonilise kujutiste loomise ja levitamise vahendeid nagu maalikunst ja raamatutrükkimine kui ka alles viimastel aastakümnetel valdavaks saanud vahendeid nagu mobiiltelefonid ja digikaamerad ning internetiplatvormid, viimastest eelkõige sotsiaalvõrgustikud. Interneti ja digifotograafia plahvatusliku leviku koosmõjul on tekkinud olukord, kus avaliku ruumi, sealhulgas selles ruumis alaliselt paikneva kunsti pildilist jagamist peetakse tavapäraseks, eeldades, et see on juriidiliselt lubatav ning finantsiliselt tasuta.

Samas kasutab enamik populaarseid fotojagamisplatvorme ja teisi sotsiaalvõrke (nt Facebook, Instagram, Flickr, Youtube, Vkontakte, Odnoklassniki) kasutajatingimusi, mis reserveerivad platvormi omavale ettevõttele õiguse kasutada kasutajate üleslaaditud pildimaterjali reklaamis, mistõttu võimaldab pildi üleslaadija vaikimisi selle ärilist kasutamist ega saa niisugust kasutamist kuidagi välistada ilma pildi üleslaadimisest loobumata. Kohustuse tagada pildi ärilise kasutuse lubatavus panevad kasutajatingimused aga kasutajale, välistades ettevõtte vastutuse.

Niisuguses olukorras rikub igaüks, kes jagab ärilistel alustel toimiva veebiplatvormi kaudu pilte Eestis asuvast autoriõigustega kaitstud avalikust kunstist, autoriõiguse seadust. Selliseid õigusrikkumisi käsitleb karistusseadustiku 14. peatükk “Intellektuaalse omandi vastased süüteod”, mis näeb eraisikutele kõrgeimate karistusmääradena sõltuvalt paragrahvist ette nii rahatrahve kui ka kuni kolmeaastase vangistuse.

Sotsiaalvõrgustike ja fotojagamisplatvormide kasutajate koguarv Eestis on teadmata, kuid minimaalselt ulatub see sadadesse tuhandetesse. Puudub statistika, mis võimaldaks öelda, kui paljud neist jagavad nimetatud veebiplatvormide kaudu fotosid avalikust kunstist, ammugi autoriõigusega kaitstud avalikust kunstist, kuna konkreetse kunstiteose õigusliku staatuse määratlemine ei ole tavakasutajale avalikus ruumis sageli jõukohane. (Eestis puudub avaliku kunsti register, autorite ja autoriõiguste omanike andmeid ei koguta lausaliselt ei riiklikes registrites ega erasektoris ning sageli, mitme kunstiliigi puhul nagu arhitektuur ja tänavakunst lausa valdavalt, puuduvad autorsuse kohta andmed ka teosel endal.) Ilmne on aga, et AÕS § 20¹ piirangut rikkuvate inimeste arv on igal aastal vähemalt tuhandetes, kui mitte kümnetes või sadades tuhandetes.

Samamoodi puudutab piirang amatöör- ja professionaalseid fotograafe ja filmitegijaid, kes kasutavad oma teostes avalikku kunsti, linnamotiive kujutavaid kunstnikke (sealhulgas tänavakunstnikke), turismimeenete disainereid ja avaliku kunsti alusel loodud logosid tarvitavaid ettevõtteid. Kõigi nende seas on teadlikkus avaliku kunsti kujutiste ärilisel eesmärgil kasutamise piirangust ülimalt madal. Seega puudutab AÕS § 20¹ praeguse sõnastusega loodav õigusrisk ka suurt osa Eesti loomemajandusest: foto- ja filmitööstust, reklaami ja turundust, samuti Eesti avalikku kunsti reklaammaterjalides kasutavat sisemaist turismitööstust. Tõenäoliselt on piirangu rikkumine teadmatuse tõttu levinud ka kirjastustegevuses ja meedias, kuid selle ulatuse täpsem uurimine oleks äärmiselt aja- ja kulumahukas.

Kohtulahendite puudumise tõttu ei ole kindel, et ärilisel eesmärgil kasutamise piirangu alla ei lange ka kogutegevuses mittetulunduslike juriidiliste isikute eraldivõetuna ärilised tegevused, näiteks mittetulundusühingute heategevusmüügid. Kuna AÕSis on kultuuri-, teadus- ja haridusasutuste jaoks kehtestatud eranditele (§ 19 ja 20) seatud omakorda piirangud, ei ole samuti täielikult kindel, et piirang ei hõlma näiteks mitteavalike raamatukogude, erakoolide ja eraettevõtetes tegutsevate teadusüksuste tegevust, avalik-õiguslike asutuste omatulule suunatud tegevusi ning mäluasutuste tegevusi, mis ei ole otseselt põhjendatavad kogude tutvustamisega motiveeritud mahus. Seega tuleneb piirangust ulatuslik õiguskindlusetus.

Kuna intellektuaalomandi rahvusvahelisel kaitsel on valdavalt kasutusel printsiip, mis lubab taotleda omandile kaitset riigis, kus õigusi väidetavalt rikuti, kohalike seaduste alusel, siis võib ärilise kasutuse piirangut kohtu vahendusel jõustada ka niisuguste avaliku kunsti kujutiste suhtes, mis on tehtud väljaspool Eestit ja mis olid seaduslikud päritolumaal, kuid langeksid ärilisel eesmärgil kasutamise piirangu alla, kui kujutistel kujutatud teosed asuksid Eestis. Nii näiteks võimaldab AÕS § 20¹ taotleda Eestis avaldatud raamatust Saksa tänavakunsti fotode eemaldamist, Austria arhitektuuri kujutavate postkaartide kõrvaldamist müügist või Soome uuemat arhitektuuri tutvustavale veebilehele Eestist ligipääsu blokeerimist. Analoogseid juhtumeid on Euroopa eri riikide kohtutes esinenud ning senise piirangu kehtima jäädes ei ole nende kordumiseks Eestis õiguslikke takistusi.

Lisaks kõigele eelnevale puudutab piirang ka Eesti kultuuri rahvusvahelist tutvustamist nii traditsioonilistes meediumites nagu raamatud ja ajakirjandus kui ka uudsete vahenditega nagu rahvusvahelised veebientsüklopeediad. Näiteks on maailma suurima veebientsüklopeedia Vikipeedia keskses multimeediavaramus Wikimedia Commons lubatud avaldada illustreerivaid materjale üksnes vabakasutuslitsentsi (Creative Commons või GFDL) alusel, kuna autoriõiguslikud piirangud tekitavad Vikipeedia kasutajatele raskusi materjalide edasisel kasutamisel, projekti ülemaailmse iseloomu tõttu aga tekivad eri jurisdiktsioonide vahel piirangute ühildumatuse tõttu kergesti ulatuslikud õigusriskid. Seetõttu ei ole Eesti autoriõiguse seaduse alusel üksnes mitteäriliseks kasutuseks võimaldatavaid kujutisi lubatud andmebaasis avaldada, mis pärsib olulisel määral, igapäevaselt ja ulatuslikult võimalusi tutvustada rahvusvaheliselt Eesti avalikku kunsti, näiteks arhitektuuri, monumentaalskulptuuri ja tänavakunsti.

Piirangu vajalikkuse ja võimaliku tühistamise teemal toimunud arutelud tõestavad, et paljud juriidilise hariduseta inimesed ei ole võimelised piirangu reaalset sisu hoomama. Nii näiteks on esitatud põhjendusena panoraamivabaduse kehtestamise vastu väidet, justkui ei peaks kujutise kasutamiseks küsima luba juhul, kui teosel ei ole autori nime. Mõistagi puudub sellisel seadusetõlgendusel igasugune juriidiline alus, kuid see näitab õigusteadlikkuse üldist taset konkreetse piirangu suhtes isegi inimeste seas, kes on normi olemasolust teadlikud ja on osalenud autoriõiguse seaduse uuendamise töögrupi aruteludes.

Et Eestis ei ole avaliku kunsti ärilisel eesmärgil kasutamise piirangut siiani jõustatud ja õigusrikkujaid selle alusel süüdi mõistetud, ei tähenda piirangu kehtetust ega õigusrikkumise lubatavust, niisamuti nagu seda ei tähenda ka üldlevinud teadmatus seadusega kehtestatud piirangust.

Teisalt ei täida piirang oma algset eesmärki: kaitsta autorite huve. Valdav enamik avaliku kunsti autoritest ja neid esindavatest organisatsioonidest ei ole avaliku kunsti kujutiste ärilisel eesmärgil levitamise piirangutest ja nende praktilisest ulatusest teadlikud. Arhitektidele, skulptoritele ja grafitikunstnikele, kes moodustavad põhiosa avaliku kunsti autoreist, ei laeku nende avalike teoste kujutiste levitamise eest reaalset, majanduslikult olulises suuruses autoritasu, üldjuhul nad isegi ei tea, et niisugune tasu peaks senise seaduse järgi olema kohustuslik. Majanduslikku mõju on käsitletud lähemalt käesoleva seletuskirja punktis 6.

Järelikult ei vasta kehtiv piirang normdokumentide “Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri” ning “Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018” nõudmistele, et seadus peab olema arusaadav ja täidetav ja õigusteadlikkus tagatud. Õigusloome eeskirja § 5 kohaselt “seaduseelnõusse kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides taotleb” – avaliku kunsti kujutiste levitamise piirang kriminaliseerib üldlevinud tegevused, kuid ei too kasu avaliku kunsti autoritele. Eeskirja § 7 ütleb: “Seaduseelnõusse kavandatavad normid peavad võimaldama taotletava eesmärgi saavutamist ja eelnõu seadusena rakendamist optimaalsete kulutustega.” Isegi kui tehnoloogiliselt oleks võimalik luua internetis äriliste platvormide kaudu lausaliselt levitatavate piltide jaoks filter, mis võimaldaks eristada autoriõigusega kaitstud kujutisi ning neilt autoritasu koguda, ületaksid piirangu jõustamiseks vajalikud kulud ilmselgelt sellest saadava tulu. Õigusloome eeskirja § 9 nõuab, et regulatsiooni täitmise tagamiseks oleks “kavandatud vajalikud regulatiivsed normid ning põhjendatud juhtudel nende järgimist tagavad ja õigustkaitsvad normid”, ning et seaduseelnõu väljendaks sõnaselgelt ja ühemõtteliselt, “kellele milliseid õigusi ja kohustusi selle eelnõu seadusena jõustumine kaasa toob ning kuidas on tagatud normide järgimine”, samas kui normi täitmise tagamiseks puuduvad praegu vahendid ning ka avaliku kunsti levitamise piirangu rikkumise eest kehtestatud sanktsioonid jäävad karistusseadustikus ähmaseks (ei ole selge, milline paragrahv sellisel juhul rakenduda võiks ja millised on rakendustingimused).

Õiguspoliitika arengusuundade punkt 8 kohustab teadvustama ja hindama regulatsiooniga kaasnevaid mõjusid, pöörates erilist tähelepanu ettevõtjatele kaasnevatele mõjudele – ilmselgelt ei ole hinnatud panoraamivabaduse puudumise tõttu loomemajandusele tekkivat õigusriski ning selle teadvustamise korral pärsitavat initsiatiivi tuletatud teoste loomisele (eelkõige filmikunstis ja fotograafias), samas kui tegelikkuses piirangut ei teadvustata ning sel puudub reaalne mõju õiguskäitumisele. Arengusuundade punkt 13.3 nõuab seaduse muutmiste korral eraldi selgitust, “kuidas kavatsetakse seaduse muutmise tõttu õigusteadlikkuses tekkiv lünk täita” – antud juhul on Eesti ühiskonna õigusteadlikkuses ilmne lünk, mille täitmisega ei ole riiklikul tasandil mitte kunagi tegeldud ja mille täitmiseks pole ka kavatsust. Niisugune olukord ei vasta heale õigustavale. Piirangu kaotamine seevastu vabastaks õigusriskist ulatusliku osa Eesti elanikkonnast.

Muudatus ei eelda ühegi teise õigusakti ega rahvusvahelise kokkuleppe muutmist.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Loa kehtestada avaliku kunsti kujutiste kasutamisele erandeid kinnitab infoühiskonna direktiiv, mille artikkel 5 punkt 3 ütleb:

“Liikmesriigid võivad artiklites 2 ja 3 sätestatud õiguste puhul näha ette erandeid või piiranguid järgmistel juhtudel:

...

h) teoste, näiteks arhitektuuri- või skulptuuriteoste kasutamine, mis on valmistatud alaliseks paigutamiseks avalikesse kohtadesse”.

Panoraamivabadus on aga kooskõlas ka direktiivis laiemalt väljendatud eesmärgiga tagada üldsuse ligipääs teostele enda valitud kohas ja enda valitud ajal, mis tänapäeva tehnoloogia tingimustes tähendab olulisel määral ligipääsu üle interneti, sealhulgas rahvusvaheliselt. Seda soodustab regulatsioon, mis ei piira ulatuslikult teistes Euroopa Liidu riikides vabade kujutiste levitamist Eestis. Nii ütleb direktiivi punkt 23: “Käesolev direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks. Seda õigust tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse.”

Euroopa Liidus leidub nii riike, kus panoraamivabadus on laiema ulatusega kui Eestis, kui ka riike, kus selle ulatus on kitsam või puudub panoraamivabadus täielikult. Ülevaade panoraamivabaduse regulatsioonist Euroopa Liidu liikmesriikides on toodud seletuskirja lisas 1.

Pärast Euroopa Parlamendi liikme Julia Reda koostatud autoriõiguse raporti vastuvõtmist 2015. aastal toimub Euroopa Liidu tasandil arutelu autoriõiguse ühtlustamise teemal. Sellega seoses kestis 23. märtsist kuni 11. juunini 2016 Euroopa Komisjoni avalik konsultatsioon, kus oodati Euroopa kodanike ja organisatsioonide seisukohavõtte panoraamivabaduse küsimuses. 2016. aasta sügisel liikus diskussioon Euroopa Parlamenti, kus üheks oluliseks sisendiks said ka liikmesriikides toimuvad avalikud arutelud ja seadusandlik initsiatiiv.

6. Seaduse mõjud

Eelnõu ei põhjusta olulist sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju; mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, majandusele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule, riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Eelnõul on mitteoluline majanduslik mõju avaliku kunsti autoriõiguste omanikele ja neid kollektiivselt esindavatele organisatsioonidele, kuid see puudutab peamiselt teoreetiliselt võimalikku, praktikas mitterealiseeruvat tulu.

Nagu eespool viidatud, ei täida kehtiv piirang avaliku kunsti kujutiste levitamisele oma algset eesmärki: kaitsta autorite huve. Tänini puudub mehhanism levitatavate kujutiste õiguspärasuse kontrolliks niihästi kujutise kasutaja kui ka originaalteose autoriõiguse omaniku poolt, samuti kasutajatelt autoritasude kogumiseks. Teisalt on kujutiste praktilise lauslevitamise tingimustes kaheldav kasutajate valmidus kujutiste levitamise eest maksta (näiteks iga kord, kui autoriõigusega kaitstud hoone foto sotsiaalvõrgustikku laaditakse).

Avaliku kunsti kujutisi tuletatud teoste loomisel kasutavates loomemajanduse harudes tegutsevad peamiselt väikeettevõtted, kel samuti on äärmiselt madal maksevalmidus, nõrk võime hinnata eri kujutiste legaalsust (mida pärsib ka asjaolu, et Eestis puuduvad avaliku kunsti registrid, mis võimaldaks teoste õiguslikku staatust kergemini hinnata) ja piiratud tulubaas. Seetõttu poleks ka nendele autoritasude maksemehhanismi majanduslikult tulus juurutamine võimalik.

Eesti tegutsevad autorite esindusorganisatsioonid ei tegele valdavalt avaliku kunsti kujutiste problemaatikaga, kuna selles valdkonnas ei ole suuri majanduslikke huve võrreldes näiteks audio- ja videokunstidega. Võib öelda, et avaliku kunsti kujutisi hõlmavad kõige ulatuslikumalt sarnased lepingud nagu on Eesti Autorite Ühingu ja Eesti Ajalehtede Liidu vahel 18. novembril 2004 sõlmitud "Hea tava kokkulepe kunstiteoste reprodutseerimise kohta ajalehtedes". Samas ei ole Eestis, nii nagu üldjuhul ka teistes ärilise panoraamivabaduseta riikides, olemaolevates lepingutes avalikku kunsti esile tõstetud ning selle mahtu isegi ei hinnata. Seega moodustab avalik kunst käsitletavast materjalist mitteolulise osa, selle õigusliku staatuse muutus ei tingi lepingute ümberhindamist ega nende rahalise mahu muutust.

Järelikult puudub eelnõul oluline pärssiv mõju autorite reaalsetele sissetulekutele, seevastu aga soodustab see autorite tuntuse tõstmisele suunatud tegevusi, mille majanduslik mõju on pigem positiivne.

Eelnõul on potentsiaalne positiivne mõju Eesti loomemajandusele, sealhulgas impordile ja ekspordile, kuna panoraamivabaduse laienemine ärilisel eesmärgil kasutusele tagab niihästi avaliku kunsti põhjal tuletatud teoste importijate kui ka eksportijate kindluse kujutiste levitamise legaalsuses, vähendab seekaudu äririske ja soodustab initsiatiivi.

Eelnõul on positiivne kultuuriline mõju Eesti kultuuri rahvusvahelisele tutvustamisele, mille kaudu on sel potentsiaalne majanduslik mõju ka Eesti loomemajandusele, tuues tuntumaks saavatele autoritele uusi rahvusvahelisi tellimusi. Samas ei ole niisuguse potentsiaalse mõju konkreetne ulatus prognoositav.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

AÕS § 20¹ muudatus riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevust, kulusid ega tulusid ei mõjuta.

8. Rakendusaktid

AÕS § 20¹ muudatus ei too kaasa vajadust muuta seniseid ega kehtestada uusi rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse muudatus on planeeritud jõustuma 2017. aasta 1. jaanuaril.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu koostamise käigus on konsulteeritud mitmete loomeliitude, eri kunstiliikides tegutsevate autorite, loomemajanduse eri harude esindusorganisatsioonide ning Eestis vaba kultuuri arengut toetavate kodanikuühendustega. Kirjalikud toetusavaldused on esitanud näiteks Eesti Arhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Dokumentalistide Gild, Eesti Turismifirmade Liit, Rahvusraamatukogu, MTÜ Eesti Fotopärand ja grafitikunstnik Edward von Lõngus, samuti toetavad seadusemuudatust Eesti Turunduskommunikatsiooni Agentuuride Liit, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Fotograafide Liit. Toetusavaldused on esitatud eelnõu lisades.

MTÜ Wikimedia Eesti nimel

(allkirjastatud digitaalselt) Eva Lepik MTÜ Wikimedia Eesti juhatuse liige

Lisa 1: Panoraamivabaduse regulatsioonide võrdlus Euroopa Liidu liikmesriikides

Euroopa Liidu liikmesriigid võib panoraamivabaduse regulatsiooni alusel jagada üldjoontes kolme rühma:

• täielikult panoraamivabaduseta riigid — Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka ja Belgia;
• mitteärilise panoraamivabadusega riigid — Eesti, Läti, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Sloveenia;
• ärilise panoraamivabadusega riigid — kõik ülejäänud.

Regulatsiooni eripärade, muutuvate seaduste ning tõlgendust mõjutavate kohtukaasuste tõttu on tegelik olukord oluliselt keerukam. Nii langetati Prantsusmaa parlamendis 2016. aasta aprillis küll otsus kehtestada riigis mitteäriline panoraamivabadus, kuid see jääb mitmesuguste piirangute tõttu puhtteoreetiliseks, näiteks ei laiene vabadus juriidilistele isikutele. Vastusena teise astme kohtu päringule selgitas Rootsi ülemkohus hiljuti autoriõiguse seaduse tõlgendust, mille kohaselt kehtib riigis küll panoraamivabadus, kuid avaliku kunsti kujutistest ei tohi vabalt luua digitaalseid andmebaase; uue tõlgenduse täpne mõju on siiani selgusetu. Belgia valitsuserakonnad on viinud panoraamivabaduse eelnõu parlamenti. ELi mittekuuluvatest Euroopa riikidest on panoraamivabaduse viimastel aastatel kehtestanud Armeenia ja Venemaa, varem ka Moldova, käesoleva eelnõuga suhteliselt sarnane eelnõu on arutusel Ukraina Ülemraadas. Võib öelda, et Euroopa üldine suundumus on avaliku ruumi avamisele avalikuks kasutuseks.

Ärilise panoraamivabadusega riikides on kasutusel erinevad regulatsioonid. Erinevused puudutavad eelkõige panoraamivabaduse rakendusala ruumilist ja kunstiliigilist tõlgendust ning kujutiste tüüpe. Soomes ja Taanis, samuti Norras ja Venemaal kehtib panoraamivabadus üksnes ehitistele, kuid mitte kujutavale kunstile. (Eri riikides esineb ka erinevaid tõlgendusi, mis on ehitis autoriõiguslikus tähenduses — näiteks ei loeta USAs nende hulka sildu.) Enamikus maailma riikides ei hõlma panoraamivabadus tekste ja infograafikat (üks erandeist on Armeenia, § 25). Mõnes riigis (näiteks Liechtensteinis, § 29) on keelatud luua ja levitada avaliku kunsti kujutisi, mille liik või otstarve on sama kui algsel teosel (näiteks teha fotodest fotosid või skulptuuridest skulptuure). Leidub ka riike, näiteks Tšehhi (§ 33) ja Horvaatia (§ 91), kus seadus keelab otsesõnu kolmemõõtmelised koopiad.

Eri riikides erinevad nii panoraamivabaduse ruumilise rakendusala formuleeringud (“avalik ruum”, “üldsusele ligipääsetav ruum” vms) kui ka nende tõlgendused. Kõige ulatuslikuma panoraamivabaduse näidetena on tuntud Austria ja Suurbritannia, kus äriline panoraamivabadus hõlmab ka siseruume, sealhulgas muuseume. Samas erinevad neis hinnangud panoraamivabaduse kehtivusele mitteriiklikes parkides. Madalmaades kehtib panoraamivabadus osades avalikes siseruumides (näiteks vaksalites), kuid mitte muuseumides, ehkki täpset formuleeringut seaduses (§ 18) pole ning see on tekitanud arvukalt vaidlusi, seaduse tõlgendamisel toetutakse muuhulgas ka parlamendiaruteludele. Tšehhis 2000. aastal kehtestatud seadus ei määratle samuti ruumilist rakendusala üheselt ning selle kehtivus siseruumides on tänini selgusetu.

Tähelepanu väärib Ukraina Ülemraadas arutatav eelnõu, mis on käesolevaga Eesti jaoks esitatud formuleeringule küllaltki lähedane, kuid mitte täielikult sarnane. Esiteks puudub Ukraina ettepanekust enamikus Euroopa riikides kehtiv nõue, et vaba oleks üksnes alaliselt avalikus kohas paiknev kunst. Alalisusnõuet tõlgendatakse valdavalt teose eluea kontekstis ning määramatu või ettenähtamatu lõpuga eksponeerimisena — näiteks hõlmab see jääskulptuure ning teoseid, mis on loodud avalikuks eksponeerimiseks isegi juhul, kui nad mingil põhjusel ajuti avalikud ei ole. Nõude puudumine muudab aga vabaks ka näiteks avalikus ruumis transporditava, kuid tavapäraselt mitteavaliku teose kujutised. Teiseks on Ukraina eelnõus arvatud panoraamivabaduse kehtivusalast välja “muuseumide ja näituste ekspositsioon”. Selline formuleering segab ruumilise ja funktsionaalse määratluse, mistõttu jäävad panoraamivabaduse alt välja ka tänavanäitused. See loob olukorra, kus avaliku ruumi kujutiste jagamise õiguslik staatus ei ole endiselt ühtlane ning teatud osad avalikust ruumist jäävad vabakasutusest välja, kusjuures konteksti mittetundval inimesel, näiteks turistil, on raske hinnata kujutiste loomise ja jagamise seaduslikkust, oskamata öelda, kas tänaval paiknev skulptuur on näitusel.

Saksamaa autoriõiguses on kehtestatud maailma kontekstis ebatavaline nõue, mille kohaselt sõltub kujutise legitiimsus sellest, kas kujutis on tehtud avalikus kohas. Kuna fotodel on üldjuhul üksnes kujutatav objekt, mitte fotograafi enda asukoht, muudab niisugune klausel foto levitamise lubatavuse hindamise üksnes foto enda põhjal äärmiselt keerukaks. Saksa erandi põhjal on algatatud ka rahvusvahelisi kohtuasju. Nii näiteks saavutas Austria arhitekti Hundertwasseri pärandit haldav fond, et Saksamaal keelustati fondi loata levitatavad fotod Hundertwasseri majast Viinis, ehkki Austria seadustes seesugust klauslit ei ole. Saksamaaga sarnane tõlgendus on kasutusel ka Tšehhi Vabariigis, ehkki fotograafi asukoha piirangut sealses seaduses otsesõnu ei leidu.

Leidub riike, kus panoraamivabaduse olemasolu või puudumine ei avalda reaalset juriidilist mõju, kuna avaliku kunsti kujutiste vabakasutus on sisuliselt tühistatud muinsuskaitselise regulatsiooni kaudu. Niisugune olukord valitseb näiteks Sloveenias ja Itaalias, kus on muuhulgas kohtulikult vaidlustatud kultuurimälestiste kujutamine Vikipeedias. See ei välista tingimata fotode kasutamist veebilehtedel, mis asuvad näiteks Ameerika Ühendriikides paiknevais servereis, kuid loob õigusriski Sloveenia ja Itaalia kodanikele, kes soovivad avaliku kunsti pilte üles laadida.

Niisiis võib rahvusvahelistest näidetest järeldada, et milline ka ei oleks panoraamivabaduse täpne rakendusala, tuleks see õigusselguse huvides kehtestada võimalikult konkreetselt, vältimaks Tšehhi ja Hollandiga analoogseid olukordi, kus isegi pikka aega pärast seaduse jõustumist jääb tõlgendus endiselt lahtiseks. Samuti on mõistlik piirata erandite ja klauslite hulka miinimumini, vähendamaks kohtuvaidluste hulka, mida võiks esile kutsuda näiteks Saksamaa ja Tšehhiga sarnane erinõue. Eesti õigustraditsioonis on tänini hinnatud seaduste selgust ja kindlust ning sellest tuleks lähtuda ka panoraamivabaduse õiguslikus regulatsioonis.