Panoraamivabadus

Allikas: Wikimedia Eesti
Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekteeritud Tigutorn ja AHHAA teaduskeskus Tartus on autoriõigusega kaitstud. Mustaksvõõbatud siluett on üks võimalus esitada niisuguste hoonete kujutisi nii, et pilti võiks igaüks vabalt kasutada. Ainult et... kas me just selliseid pilte igal pool näha tahame?

Viimastel aastatel on Wikimedia Eesti tegutsenud aktiivselt panoraamivabaduse kehtestamise nimel Eestis.

Panoraamivabadus on paljude riikide autoriõiguse säte, mis lubab kujutada (pildistada, joonistada jne) avalikus kohas asetsevaid kunstiteoseid - ehitisi, skulptuure, seinamaale jne - ning selliseid pilte kasutada vabalt, algse teose autorilt iga kord luba küsimata ja tasu maksmata. Eestis annab autoriõiguse seaduse §201 niisuguse õiguse üksnes mitteäriliseks kasutuseks, mis aga tähendab laiemaid piiranguid kui juriidiline võhik arvata oskaks: äriliseks kasutuseks võib pidada näiteks heategevusmüüke ja piltide avaldamist sotsiaalvõrgustikes (Facebook, Instagram, Twitter, Vkontakte jne).

Ühes või teises vormis kehtib panoraamivabadus näiteks Soomes, Rootsis, Venemaal, Saksamaal, Suurbritannias, Austrias, Poolas, Portugalis, Armeenias ja Moldaavias. Igas riigis on selle rakendamisel erinevad nüansid: Saksamaal peab ka foto tegija asuma avalikus kohas, Suurbritannias on vabad ka siseruumid (sh muuseumid), Soomes aga kehtib vabadus vaid hoonetele.

Panoraamivabadusest on kasu rohkem kui üksnes teadmisena, et Facebookis jagatud puhkusepiltide eest ei või inimest kohtusse anda ja kuni kolmeks aastaks vangi mõista. See kergendab oluliselt kõigi tööd, kes loovad varasemat avalikku kunsti kujutades midagi uut: fotograafid, filmitegijad, kunstnikud. Mida rohkem on avalik ruum kogu ühiskonna kasutuses, mida rohkem on vaba kultuuri, mille põhjal saab luua uut kultuuri, seda rikkam on kogu Eesti ühiskond.

Ja selle mõjud ei piirdu Eestiga. Eesti autoriõigus määrab, millised piirangud saab seada mujal loodud teoste kasutamisele Eestis. Kui Saksamaal pildistab keegi moodsat skulptuuri ja paneb foto raamatusse, võib skulptor keelata raamatu müügi Eestis. Sellised juhtumid on mujal Euroopas üha sagedamad. Meil on võimalus niisugust jama vältida.

Ka Euroopa Liidu institutsioonides on mõistetud vajadust autoriõigus tänapäeva tuua. 2015. aastal esitas Euroopa Parlamendile sel teemal raporti Saksamaalt valitud saadik Julia Reda, piraadiparteide ainuke esindaja Europarlamendis. Tema raportis antud soovituste seas on ka panoraamivabadus. Samas Euroopa debatid alles kestavad ning kui arvestada Euroopa Liidu seadusandluse tavapärast kiirust, ei oska keegi öelda, mis aastal või milliste tulemusteni jõutakse. Meil Eestis on võimalus näidata Euroopale head eeskuju: kuidas viia autoriõigus kooskõlla tänapäeva ühiskonna reaalsuse ja terve mõistusega, kaitstes ühtaegu nii loojate kui ka nende kunsti kasutajate huve.

Wikimedia Eesti püüab tõsta teadlikkust panoraamivabaduse ja autoriõiguse küsimustes nii kogu Eesti ühiskonnas, kirjutades selgitavaid artikleid ajakirjandusse, kui ka autorite ja poliitikute seas, pidades kirjavahetust ja korraldades kohtumisi. Valmimas on ettepanek autoriõiguse seaduse muutmiseks viisil, mis kehtestaks Eestis panoraamivabaduse, kuid ei riivaks kunstnike, arhitektide ja skulptorite huve. Oleme suhelnud juba justiitsministeeriumi ning mitmete loomeliitudega, samuti pidanud ettevalmistavaid kõnelusi Riigikogu liikmetega. Praeguseks on meile kirjalikud toetusavaldused saatnud Eesti Arhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Dokumentalistide Gild, grafitikunstnik Edward von Lõngus, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Arhitektuurimuuseum, MTÜ Eesti Fotopärand, Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Rahvusraamatukogu, samuti toetavad panoraamivabaduse kehtestamist Eesti Fotograafide Liit, Eesti Turunduskommunikatsiooni Agentuuride Liit ja Eesti Filmi Instituut. Justiitsministeeriumile saadetud kirjas pooldas panoraamivabadust ka kultuuriministeerium.

Tuleb küll nentida, et 2017. aasta oktoobriks on mõned nimetatutest oma sõna ära söönud: Arhitektide Liit ja Kunstnike Liit on muutnud seisukohta 180 kraadi, Dokumentalistide Gildi suhtes ei ole veel täit selgust. Mida arhitektid, kunstnikud ja dokumentalistid panoraamivabaduse puudumisest võidaksid, on teadmata - näiteks dokumentalistide seast oleme vestelnud mitmega, kes pole enne meiega rääkimist selle peale tulnudki, et nad peaksid suures plaanis näidatud teoste autoreilt luba küsima. Ka arhitektidele on teade panoraamivabaduse puudumisest Eestis tulnud üllatusena, ükski neist pole väitnud, et ta oma hoonete fotode kasutajatelt raha oleks küsinud või saanud. Aga eks inimeste käitumist mõjutagi sõprade arvamus ja hirm tihti rohkem kui mõistus või ka iseenda tegelikud huvid.

Oleme koostanud panoraamivabaduse kehtestamiseks Eestis seaduseelnõu ja selle juurde kuuluva seletuskirja. Pakkusime seda Riigikogu kultuurikomisjonile, kes vastuseks teatas 2. mail 2016: "Arvestades kevadistungjärgul lahendamist vajavate teemade hulka, soovib komisjon panoraamivabaduse juurde tulla pigem sügisel, kui on reaalsemalt näha arengud EL algatuse ning meie autoriõiguse seaduse kodifitseeritud teksti osas." Nagu sügisel selgus, ei selgunud Euroopas traditsiooniliselt midagi: Euroopa Komisjon soovitas liikmesriikidel panoraamivabadus kehtestada, kuid mingite tulemusteni endiselt ei jõudnud, selle asemel saadeti Euroopa Parlamendile uued, panoraamivabadust mitte puudutavad soovitused, mida Parlament 2017. aasta mai seisuga endiselt ja nähtavasti veel pikalt menetleb. Euroopas oodatakse Eesti enda initsiatiivi, Eesti valitsuse tööplaanist ja seega ka justiitsministeeriumi kavadest on aastaid kestnud seaduseuuendus aga maha võetud ning 16. mail 2017 saatis justiitsministeerium Riigikogu kultuurikomisjonile kirja, milles enda töökoormusega ning Euroopast ebamäärases tulevikus võib-olla ehk kunagi tulevate mingit laadi muudatustega vabandades jätab eelnõu komisjoni hooleks.

Seega on panoraamivabaduse saatus Eestis praegu, 2017. aasta oktoobris, Riigikogu kultuurikomisjoni kätes. Varem on meie ettepanekut eraviisiliselt toetanud nii mitu komisjoniliiget kui ka on varem meie ettepanekut eraviisiliselt toetanud, kuid nüüd tuli eelnõu komisjonis taas arutusele 10. oktoobril, kus toetushääled jälle märksa vaiksemaks jäid, aktiivselt võtsid aga panoraamivabaduse vastu sõna Eesti Autorite Ühing, Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Eesti Audiovisuaalautorite Liit. EAÜ seisukoht ei üllata kedagi, vabaduse asemel oli nende soovitus võtta autoritelt enda esindamise õigus ära ja anda ühingule. Kujundusgraafikud tõid põhjenduseks hulga näiteid, mis panoraamivabadust kuidagi ei puuduta, grafitikunstnikud, keda nad tegelikult kuigivõrd ei esinda, ning süüdistused "bolševismis" ja "orjanduslikus korras" (sõna-sõnalt, selgel ja kõlaval häälel). EAALi esindaja tundis muret selle pärast, mis saab filmitegelase kõrtsiukse kõrvale reklaamiks maalinud filmitegija loomingust, kui seda fotot avalikult jagada tohib. See on tõesti tõsine mure.

Sümptomaatiline teema mõistmise kohta poliitikute seas on teemat komisjonis juhtiva Yoko Alendri poolt istungi lõpuks õhku jäetud küsimus: "Kui me seda eelnõu ei algata, mida Eesti kultuur siis kaotab?" Vastus, mida ta ära ei oodanud, on lihtne. Esiteks: mida enam on seadustes mõttetuid, mitte kellelegi tulutoovaid keelde, seda madalam on seaduste maine inimeste silmis ja seda vähem hoolitakse nende täitmisest üldse. Sellega kaotab Eesti õiguskultuur. Teiseks: mida rohkem on õigusriske, seda enam on neid ideid, mis jäetakse teostamata. Kui puitarhitektuurist fotoalbumit kavandav fotograaf taipab, et peab iga hoone arhitekti pärijad üles otsima, lööb ta ühel hetkel käega, sest tema töö on tegelda loominguga, mitte genealoogiliste uuringute ja detektiivitööga. Alternatiiv oleks rikkuda seadust. Olemata jäävaid uusi teoseid loendada on raske, kuid kes julgeb öelda, et need poleks midagi väärt, et kultuur seeläbi ei kaota? Ja kolmandaks: kujutame hetkeks ette Vikipeediat kõigis selle keelversioonides. Maailmas loetavuselt viies veebileht. Üle 40 miljoni artikli ligi 300 keeles, üle 15 miljoni lugeja kuus. Pildiandmebaasis enam kui 40 miljonit faili. Ja nüüd kujutame ette, et kõik need inimesed näevad kõigis neis keeltes Saksamaa, Hispaania, Suurbritannia, Hollandi, Soome kultuuri - aga mitte Eesti oma. Mida Eesti kultuur sellega kaotab, Yoko Alender?

Palun toetage meie algatust sõnavõttudega ajakirjanduses, toetusavaldustega meiliaadressil eva@wikimedia.ee ja Riigikogu kultuurikomisjoni liikmete aadressidel.

  • Panoraamivabaduse seaduseelnõu ja seletuskiri sellisel kujul, nagu me nad kultuurikomisjonile algselt esitasime. Praeguseks tuleks seletuskirjas teha juba mõned pisimuudatused, kuna mõnigi riik on vahepeal panoraamivabaduse vastu võtnud, samuti on kehtimahakkamiseks soovitatud kuupäev möödunud.

Euroopa Komisjoni avalik konsultatsioon 2016. aastal[muuda]

2016. aasta suvist puhkusehooaega kasutas Euroopa Komisjon avalikuks konsultatsiooniks panoraamivabaduse asjus, et koguda üksikisikute ja organisatsioonide seisukohti. Selle valmimiseni lükati edasi ka autoriõiguse reform.

Kommentaare oodati kahes küsimuses:

  1. Panoraamivabadus. Kas kogu Euroopa Liidus peaks lubama avalikust kunstist pilte teha ja jagada ilma ohuta, et selle eest raha nõutakse? Konkreetselt tahetakse teada, kas teil on kunagi panoraamivabadusega probleeme olnud (näiteks kui te ei teadnud, kas pildistatud maja on ikka küllalt vana, et seda Facebookis näidata tohib) ja kas vabadus peaks olema äriline või mitteäriline (nagu öeldud, ei piira juriidiline "ärilise" kasutuse keeld mitte üksnes rahvusvahelisi suurfirmasid, vaid praktiliselt iga inimest, kes mõnd ärilist veebiplatvormi kasutab).
  2. Täiendav autoriõigus kirjastajatele. Saksamaal ja Hispaanias on üritatud sundida uudistele linkijaid - eelkõige Google'it - linkimise eest maksma. Katsed kukkusid läbi, näiteks Hispaanias loobus Google kohalikele lehtedele linkimast ja lugejate arv langes, lõpuks ei võitnud sellest mitte keegi. Nüüd on Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Günther Oettinger toonud sama äpardunud algatuse Euroopa Liidu tasandile. Meediaväljaannete soov saada Google'ilt palju raha on muidugi mõistetav, kuid kui uudistele linkimine muutub veebis tasuliseks, mõjutab see mitte üksnes Google'it ja meid kõiki uudistelugejatena, vaid ka teisi kanaleid, kus me ise uudiste linke jagame. Internet on nagu hambapasta: isegi kui sa ei mõista, kuidas inimesed seda kasutavad, ei ole hea mõte üritada seda tagasi tuubi toppida.

Eestist kogunesid valdavalt panoraamivabadust toetavad ja linkide maksustamist tõrjuvad arvamused. Samalaadne tagasiside kogunes tervest Euroopast: internetikasutajad olid reaalsusega kursis ning aega üritasid tagasi kerida vaid koopiatööstuse esindajad.

Lõppkokkuvõttes jättis Komisjon konsultatsiooni tulemused arvestamata, samuti Julia Reda varasema raporti autoriõiguse küsimustes, kui koostas oma kavandi autoriõiguse direktiivi uuendamiseks. Koostamist juhtis tollane Euroopa Liidu digivolinik Günther Oettinger, kes protsessi tausta analüüsinud ajakirja Politico hinnangul esindab Euroopa institutsioonides otseselt koopiatööstuse huve. Eesti keeles lahkas reformikavandit artikkel "Euroopa autoriõiguse reformist internetikasutaja pilguga" Sirbis 12. mail 2017.

Lühikokkuvõtted konsultatsiooni tulemustest:

Loomeliitude jt asjaosaliste seisukohavõtud[muuda]

Avaldatud autorite loal.

Kuna Eestis panoraamivabadust ei ole, võib Edward von Lõnguse grafitit kujutav foto Wikimedia Commonsis saadaval olla üksnes tänu autori lahkele kirjalikule loale. Kunstnik ise on öelnud: "Kui minu loomingut ei pildistataks ega jagataks, siis oleks midagi väga valesti, sest järelikult oleks tegemist surnud kunstiga, mis ei osale aktiivselt kultuurilistes protsessides. Seetõttu ütlen autorina lahti kõigist kultuuri arengut piiravatest seadustest, mida väidetavalt kehtestatakse minu kui looja huvides."

English translations[muuda]

Lähemat lugemist[muuda]

Panoraamivabaduse algatused teistes riikides[muuda]

Belgia[muuda]

Ukraina[muuda]

Ukraina vikipedistid on teinud endist hulga pilte autorikaitse all olevate ehitiste taustal, et toetada panoraamivabaduse kehtestamist Ukrainas

Prantsusmaa[muuda]

Rootsi ülemkohtu otsus panoraamivabaduse vastu[muuda]

Rootsi kunstniku Cecilia Janssoni teos "Yggdrasil" Kvarntorpshögeni skulptuuripargis. Kui kauaks Rootsi avalikus ruumis asuvate teoste pildid Wikimedia Commonsis kasutatavaks jäävad, näitab tulevik

4. aprillil 2016 avalikustas Rootsi ülemkohus otsuse kohtuasjas Wikimedia Sverige ja visuaalautorite õiguskaitseühingu BUS (Bildupphovsrätt i Sverige) vahel. Kohus otsustas, et ehkki Rootsis kehtib panoraamivabadus (niihästi ärilise kui ka mitteärilise kasutuse jaoks), ei laiene see kujutiste levitamisele internetis. Meile teadaolevalt on see Euroopas, kui mitte maailmas ainulaadne juhtum. Otsuse konkreetseid tagajärgi alles kaalutakse, kuid tõenäoliselt viib see praktiliselt kõigi Rootsi uuemat avalikku kunsti ja arhitektuuri kujutavate piltide eemaldamiseni Vikipeediast.

Otsusega tekib mõneti absurdne olukord, kus näiteks avalikust skulptuurist tehtud fotot võib postkaardil või T-särgil müüa, kuid ei tohi jagada tasuta internetis. Omapärane on ka kohtu tõlgendus Euroopa Liidu infoühiskonna direktiivist nr 2001/29/EC (nn InfoSoc Directive), millega seoses mainiti otsuses pelgalt seda, et direktiiv toetab autoriõiguste kaitset internetis, ning samas jättis kohus tähelepanuta vajaduse tagada tasakaal ühiskondlike ja erahuvide vahel. Ka seekordses kohtuotsuses tunnistatakse T-särkide maksustamine lootusetuks, nagu seda panoraamivabaduse kehtestamise ajalgi tehti, kuid millegipärast peetakse mõttekaks rahanõudmist sotsiaalvõrkude kasutajate üleslaaditud piltide eest. Kahtlemata on Rootsi ülemkohtul õigus teha selliseid otsuseid, nagu ta õigeks peab, kuid ülejäänud Põhjamaad, kus panoraamivabadus endiselt kehtib, jätab see igatahes sügavasse hämmeldusse.

Wikimedia Sverige on teatanud, et kavatseb juba alustada kõnelusi valitud rahvaesindajatega, et säherdust tõlgendust võimaldav seadus ära muudetaks. Kuid Rootsi ülemkohtu otsus ei ole tähtis üksnes Rootsi jaoks. See on ka teistele riikidele hoiatav näide, kuivõrd tähtis on sõnastada seadused nii, et jääks võimalikult vähe ruumi seaduse kirjatähe tõlgendamiseks seaduse mõtte vastaselt. Vaba kultuuri üheks aluseks on eeldus, et kui osa kultuurist on ühel või teisel viisil antud ühiskonnale vabaks kasutamiseks, siis kehtiks see reegel ka uute kasutusviiside leiutamisel - mitte nii, et 330 aasta eest surnud Johann Sebastian Bachi teosed oleksid küll justkui vabad, ent salvestistena üksnes vahast fonograafirullidel ja vinüülplaatidel, kuna seaduse vastuvõtmise ajal CD-sid, DVD-sid ja muid digiformaate ei olnud ning mõne kitsa ringkonna huvides on lubada kogu ülejäänud ühiskonnale vabadust nii vähe kui võimalik.

Lähemalt[muuda]

Rahvusvaheline kajastus[muuda]